QOBUSTANI PETROGLÜÜFID – Aserbaidžaani vanimad kultuurimälestised

Andri Ivin, 1997, 2014, 2022, 2023

Muusika: "Ethnic Female Vocals", helilooja Rafael Krux (Broadcast Music), solist Andrea Krux. (Envato)

Bakuust 50-60 km kaugusel edelas asub piirkond Qobustan. Seal 5-10 km kaugusel Kaspia merest asuvatel mägedel Beyukdash, Kichikdash, Jingirdag ja kõrgendikul Yazyly on 537 hektaril kaljudel ja kividel enam kui 6000 kaljujoonist, märki, süvendit (süvendid vee ja loomade ohvrivere hoidmiseks ning piimatoidu valmistamiseks kuumaks aetud kivide abil), ruudustikku (ruudustikud kabetaolise mängu mängimiseks) ja läbivat avaust (avaused loomade sidumiseks). Need eraldiseisvad kõrgendikud on lamedate tippude ja taimkatteta veerudega. Muistseid inimesi köitsid nligipääsmatute püstloodis järsakutega ümbritsetud lamedad mäeharjad (platood), mis olid väga sobivad ajujahi pidamiseks. Põlluharimiseks on rajoon kõlbmatu – liiga vähe vett ja suvel kõrbeb taimestik ära. Niisutussüsteemi jäänused Beyukdashil tõendavad, et ajaloo mingil perioodil inimesed tegelesid seal ka põlluharimisega.

Qobustani kaljujooniste asukoha kaart

Graafika:

Andri Ivin, 2014

Allikas:

Джафарзаде И.М. Наскальные изображения Кобыстана (Азербайджанская ССР). – В. сб.: Археологические исследования в Азербайджане. Баку, 1965, с. 16.

Qobustan

Foto: GekaSkr

Qobustani geoloogilisest kujundusest võtavad osa ülemised ja keskmised pliotseeni ja postpliotseeni ladestused. Palju on alluviaal-deluviaalseid* moodustisi ja solontšakke**, iidse Kaspia ja Bakuu lademe sopkabretša*** kihitisi. Loetletud kivimid alluvad hõlpsalt looduslikele lagundavatele mõjutustele, mistõttu Qobustani territoorium on sälgustatud arvukate, tihti küllalt sügavate jäärakutega, uhtorgudega. Siit ka nimetus "Qobustan" – jäärakute maa.

*

Alluuvium – jõesetted, alaliselt voolavate vete toimel jõeorgudes kuhjunud mandrilised setted. Deluuvium – setted, mis vihma- ja sulamisvesi on uhtunud kõrgendike jalamile oruveerude alumisse ossa. Deluuvium on peeneteraline ja halvasti sorteerunud, seepärast selget kihilisust ei ole.

**

Solontšakk – kõrbes ja poolkõrbes olev soolak, mis tekib soolajärve kuivades.

***

Bretša ehk rihas – teravanurgelistest mineraali- või kivimitükkidest ø 1 mm koosnev tsementeerunud purdkivim. Bretša võib olla vulkaanilist või tektoonilist päritolu, moodustuda karstumise, maalibisemise vm tagajärjel.

Qobustan

Foto: kosmos111

Kichikdash

Foto: AlizadaStudios

Kivid moodustavad tihti kuhjatisi, millede sees on koopaid meenutavad tühimikud. Nendele lubjakividele ja "koobaste" seintele ongi kantud kaljujoonised ehk petroglüüfid.

Foto: Andri Ivin, 1986

Foto: Andri Ivin, 1986

Qobustani kaljujoonistel kujutatakse mehi, naisi, rituaalseid tantse, kollektiivset tööd, metsikuid veiseid, besoaar- ehk pulstikkitsi, hirvi. On gasellide, hobuste, sigade, koerte, lõvide, kaamelite kujutisi ning väga palju jahistseene. Relvadest on esindatud vibud nooltega, odad, kolmhargid, arkaanid, mõõgad. Qobustani kaljujooniste uurimine on näidanud, et enamus neist on valmistatud primitiivsete kivist tööriistadega ja väiksem osa metallist tööriistadega.

Kvaternaari lokaalne arheoloogiline periodiseering: noorem paleoliitikum - pronksiaeg (lihtsustatult)

Graafika:

Andri Ivin, 2014

Qobustani mesoliitikumiaegsetel joonistel, milledest vanimad on tehtud VIII aastatuhandel e.Kr., on kujutatud pikki mehi ja naisi nii eestvaates kui ka profiilis. Mehed seisavad või on veidi kükakil. Joonised on siluetsed, st kogu kujutise pind on kivisse süvendatud, vaid meeste käed ja ja seljas olevad vibud ning ühes või mõlemas käes olevad kirved on kujutatud kontuurjoontega. Mehed kannavad niudevööd. Naised on kujutatud suurte rindade, peenikese keskkoha, laiade puusade ning jämedate jalgadega, käed puuduvad. Inimeste kujutised on kuni 1,5 m kõrged. Suured kujutised on tehtud varem, väiksemad hiljem.

Meeste realistlikud siluetsed kujutised. Beyukdashi ülemine terrass

Allikas: Формозов А.А. Очерки по первобытному искусству. Москва, Наука, 1969, с. 35.

Naiste siluettkujutised. Kichikdash

Foto: Andri Ivin, 1986

Beyukdashi "koobastes" on läbi viidud väljakaevamised. Kultuurkihi paksus ulatub 4 meetrini. Alumisest kihist, mis asetseb steriilsel mereliival ja kujutab endast räharikast kollast liivsavi, on leitud vaid kivist tööriistu ja loomade luid. Keskmises khis – pruunikas liivsavis – leidus palju räni- ehk tulekivist esemeid ning vähesel hulgal keraamikat. Ülemisest kihist, mis sisaldas keskaegseid müüritisi, on kogutud palju keraamika fragmente, mis kuuluvad perioodi pronksiajast kuni keskajani.

Keskmisest kultuurkihist leitud ränikivist esemeteks on väikesed pliiatsikujulised nukleused****, mikroplaadid ja neist valmistatud tööriistad: sirgelt ja kaldu äralõigatud otstega terad, kolmnurgad, plaadid, millede lõikeservades on väljalõiked, otskaabitsad, harvad segmendid, trapetsid, terikud. Tüüpiline hilismesoliitikumiaegne inventar oma Ida-Kaukasuse variandis, mida iseloomustavad mitte niivõrd luu- ja puitesemete servadesse kititavad segmendid ja trapetsid, kuivõrd kolmnurgad. On täiesti loomulik, et need instrumendid olid kasutusel ka varajases neoliitikumis, mil tekkis keraamika.

****

Nukleus – töödeldud tulekivitükk, millest löögi või survega saadi tööriistade valmistamiseks sobivaid kilde või laaste.

"Koobaste" keskmisest kultuurkihist leitud keraamika on väga arhailise väljanägemisega. Nõude seinad on ornamenteerimata, kuid on mõnikord rohuga silutud. Savile lisati taimseid segusid. Leitud keraamikakildude kogus on väike, mis ei tohiks aga imestama panna. On teada ka teisi varajase neoliitikumi aegseid asulaid savinõude fragmentide tühise kogusega (näiteks Tashair).

Foto: V. Ivin, 1986

Keskmine kultuurkiht erines alumisest mitte ainult keraamika olemasolu poolest. Pruunikas liivsavis leidusid läbipuuritud avadega merekividest ja teokarpidest amuletid. Huvitavad on ka täketega ornamenteeritud merekivid. Itaalia arheoloogi Paolo Graziosi andmetel on nikerdustega või maalingutega kaunistatud merekivid Euroopa lõunapoolsete regioonide mesoliitikumi- ja neoliitikumiaegsete asulate jaoks tüüpilised. Mikroliitidega asulate jaoks mitteiseloomulikku veerisest robustsete tööriistade rohkust võib selgitada asjaoluga, et nende abil valmistati kaljujooniseid. Leitud ookritükikesed***** osutavad, et mõned petroglüüfid võisid algselt olla ära värvitud.

*****

Ooker – värvimuld, looduslik kollane pigment, mis koosneb 18-85% ulatuses Fe(OH)3 ja savist.

Mesoliitikumi lõpu ja neoliitikumi alguse joonised on gravüürid, st kujutised on tehtud vaid kontuurjoonega. Kontuurjoone laius on vahemikus 5..50 mm ja sügavus 3..30 mm. Inimesed on kujutatud jässakatena, kujutised on väiksemad kui eelmisel perioodil. On kujutatud teineteisel kätest kinni hoidvaid inimesi, kes enne jahile minekut tantsivad rituaalseid tantse. Palju on jahistseene koos koerte ja vibudega. On sigade, tarvaste ehk ürgveiste (iseloomulikud on hangutaolised sarved) peaaegu loomulikus suuruses ja kodustatud veiste kujutisi. Viimastel on näo juures nöörid. (Tarva – Bos primigenius – kodustamine leidis aset mesoliitikumi teisel poolel.) Rohkem skemaatilisemad ja staatilised veiste joonised pärinevad arenenud neoliitikumist. Siinjuures tuleks ära märkida iseloomulik detail – tarva kontuur graveeriti nii, et sarved jätkasid keha joont, sarvede vahele looma laubal jäi aga vahe sisse. See detail on P. Graziosi andmetel kiviaegse Vahemere kunsti jaoks tüüpiline. Jahitarad on samasugused kui Lääne-Euroopa (El Castillo, Altamira) noorema paleoliitikumi kunstis ja Norra neoliitikumi kaljujoonistel.

Besoaarkitsede kujutised. Kichikdash

Foto: Andri Ivin, 1986

Inimesed tantsivad rituaalset tantsu, paremal on jahitara. Beyukdash. Iskhag Jafarzadeh koopia

Allikas: Формозов А.А. Очерки по первобытному искусству. Москва, Наука, 1969, с. 36.

Vasakul on jahitara, keskel hobused ja paremal inimene

Foto: GekaSkr

Jahistseen. Parempoolse veise sarvede kontuurid jätkavad keha joont, sarvede vahel looma laubal on vahe sees. Beyukdashi ülemine terrass. Iskhag Jafarzadeh koopia

Allikas: Формозов А.А. Очерки по первобытному искусству. Москва, Наука, 1969, с. 40.

Foto: GekaSkr

Sigade ja koera kujutised. Beyukdashi ülemine terrass. Iskhag Jafarzadeh koopia

Allikas: Формозов А.А. Очерки по первобытному искусству. Москва, Наука, 1969, с. 40.

Inimeste siluettkujutised pärinevad mesoliitikumist. Fotol paremal olevatel meestel on käes kirved ja seljas vibud. Naisfiguur on kujutatud suurte rindade, peenikese talje, laiade puusade ja jämedate jalgadega. Võimalik, et vasakul ülal olev besoaarkitse siluettkujutis pärineb samast perioodist. Inimeste kontuurkujutised pärinevad mesoliitikumi lõpust ja neoliitikumi algusest. Samasse perioodi kuulub ka esiplaanil oleva veise kujutis. Pildi ülaosas keskel olev besoaarkitse kujutis (iseloomulik on sarvede laineline kontuur) pärineb pronksiajast. Kichikdash

Foto: Andri Ivin, 1986

Eneoliitikum ja pronksiaeg. 15..70 cm pikkused besoaarkitsede kujutised on selle perioodi petroglüüfide seas kõige sagedasemad. Mõnede kitsede kehad on poolitatud joonega. Täpselt niisamuti poolitasid neoliitikumi ajal põtrade ja teiste hirvlaste kujutisi Norra ja Siberi petroglüüfide loojad. Etnograafilised paralleelid annavad alust arvata, et poolitamised omasid maagilist tähendust ja neid tehti jahiõnne tagamise eesmärgil. Hobustel jahti pidavatel inimestel on käes kahe- või kolmeharulised hargid. (Hobuse kodustamine algas eneoliitikumi esimesel poolel, hobusekasvatus levis laialdaselt aga alles pronksiajal.)

Besoaarkitsede kujutised. Inimfiguuri kõrval on ka ühe eesli kujutis. (Eesel kodustati 6000..5000 aastat tagasi Ülem-Egiptuses ja Etioopias, kust ta levis Kesk-Aasiasse, Mesopotaamia kaudu Aserbaidžaani.) Jingirdag. Iskhag Jafarzadeh koopia

Allikas: Формозов А.А. Очерки по первобытному искусству. Москва, Наука, 1969, с. 49.

Besoaarkitse kujutis

Foto: mathes

Jahistseen. Yazyly. Iskhag Jafarzadeh koopia

Allikas: Формозов А.А. Очерки по первобытному искусству. Москва, Наука, 1969, с. 48.

Ratsanik hobusel

Foto: GekaSkr

Pronksiaega kuuluvad lodide kujutised, milledest mõnede vööris on kiirgav päike. Päikese kultus peegeldub Qobustani kunstis siiski võrdlemisi nõrgalt. On selge, et suhtumine Päikesesse oli suviti kõrbeks muutuvas Qobustanis teistsugune kui põhjas. Enamus kaljujoonistest jutustab meile kohalikust olustikust, jahipidamisest, faunast. Vaid solaarsed lodid on Qobustani petroglüüfide seas ainsaks importsüžeeks.

Solaarne lodi. Paremal vööris on kiirgav päike. Beyukdash. Iskhag Jafarzadeh koopia

Allikas: Формозов А.А. Очерки по первобытному искусству. Москва, Наука, 1969, с. 36.

Inimfiguurid ja solaarne lodi. Paremal vööris on kiirgav päike

Foto: GekaSkr

Huvitav on märkida, et üheski "koopas" pole märkimisväärset vase-kiviajast ega pronksiajast pärinevat kultuurikihti. Loomade luud kuuluvad vaid ulukitele: kulaan, džeiraan, metssiga, kits, rebane. Sel perioodil inimesed nähtavasti ei elanud Qobustanis alaliselt, vaid tulid ainult küttima ja talvel koduloomi karjatama. Viimast oletust kinnitab fakt, et antud perioodil tehtud gravüürid on kontsentreerunud mägede jalamitele.

Yazyly kõrgendiku ühele kivile on graveeritud kaherattaline vanker pealtvaates. Analoogilisi jooniseid on leitud nii Euroopas, Aasias kui Aafrikas. Loomveoki kujutis sarnaneb Armeenias Sevani järve ääres Ltšašenis (arm. Լճաշեն) väljakaevamistel leitud viie kaherattalise vankriga, erinevus vaid rataste konstruktsioonis ja telje asukohas.
Iskhag Jafarzadeh koopia

Allikas:

Формозов А.А. Очерки по первобытному искусству. Москва, Наука, 1969, с. 53.

Ltšašeni kaherattalised loomvankrid erinevad oma konstruktsioonilt oluliselt nii neljarattalistest vankritest kui ka kaherattalistest sõjavankritest. Vankri rataste läbimõõt on 1,17 m, telje pikkus kuni 2,35 m ja telje läbimõõt 8..10 cm.

Kaherattaline loomvanker XIV-XII saj. e.Kr. Ltšašenist (Armeenia). Arhitekt G.K. Kotšojani rekonstruktsioon

Allikas: Есаян С.А. Оружие и военное дело древней Армении. Ереван, 1966, с. 137.

Erinevalt neljarattaliste vankrite telgedest, millede keskmise osa profiil on nelinurkne, on kaherattaliste vankrite teljed kõik ümmarguse profiiliga. Veoki kere koosneb tiisliga kolmnurksest raamist, mille pikkus on 3,5 m. Raami tagumised otsad on paksemad (14..16 cm) ja omavad avasid telje läbiasetamiseks. Rattad pöörlesid telje ümber vabalt, telg ise oli liikumatu.Et rattad teljelt maha ei tuleks, asetati telgedesse puuritud aukudesse tihvtid. Telje kinnitus ei olnud siiski täiesti jäik. Järsu tõuke korral, näiteks liikudes auklikul teel, telg veidi pöördus. Antud raami konstruktsiooni korral on niisugune telje ühendusviis ainuõige. Oleks telje keskmine osa olnud nelinurkse profiiliga, nagu neljarattalistel vankritel, siis poleks telg saanud pöörduda ning raami tagumine paksem osa oleks tõukel tekkiva pöördemomendi (laagreid ei olnud) ja koormuse koosmõjul murdunud. Raami sisemine osa oli kaetud laudadega, moodustades trapetsikujulise platvormi 1,5x1 m. Vanker võis sooritada pööret mistahes nurga all.

Qobustani petroglüüfid, mis on tehtud perioodil rauaajast kuni XX sajandi alguseni, on kraabitud noaga ja väga skemaatilised, mistõttu nende kunstiline väärtus on varasemate perioodide petroglüüfidest madalam. Tihti on raske eristada, milliseid loomi on kujutatud.

I saj. e.Kr. - I saj. p.Kr. ähvardas Taga-Kaukaasiat Rooma võimu alla langemise oht. Roomlaste vastu astusid aserbaidžaanlaste esivanemad (albaanlased, atropatenlased) koos grusiinlaste ja armeenlastega. Visas võitluses suudeti säilitada sõltumatus. Roomlaste viibimisest Aserbaidžaanis tunnistab kirje Beyukdashil (dateeritav 84-96 p.Kr.): "IMP DOMITIANO CAESARE AVG GERMANICO LVCIVS IVLIVS MAXIMVS LEG XII FVL" (Imperaator Domitianus Caesar Augustus Germanicus'e ajal, Lucius Julius Maximus XII leegionist Fulminata)

Foto: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Qobustan_inscription.jpg

Allikad:

Джафарзаде И.М. Наскальные изображения Кобыстана (Азербайджанская ССР). – В. сб.: Археологические исследования в Азербайджане. Баку, 1965.

Есаян С.А. Оружие и военное дело древней Армении. Ереван, 1966.

Казиев М.А. Азербайджан. Исторические и достопримечательные места. Баку, 1960.

Формозов А.А. Очерки по первобытному искусству. Москва, Наука, 1969.

| Üles |